|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 22:08:16 GMT 2
Lor sai lõpuks oma kummikommid suust söödud ja patsutas rahulolevalt kõhule. Ka tema viis siis tahtmatult pilgu aknast välja. Uduvihm. ,,Niiisiis..." üritas Eleonore mingit jututeemat alustada.
|
|
|
Post by Alice Isadora Clark on Jan 3, 2010 22:21:53 GMT 2
Ka Alicet ennast pani äkiline vaikus ennast kohmetuna tundma."Niisiis..." proovis ka neiu juttu üles viia."Räägi endast, oma niiöelda eluloost." pani nooruk äkitselt ette.Ta oleks hea meelega Eleonist rohkeb teada tahtnud.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 22:49:13 GMT 2
Eleonore vaatas Alice'it imestunult, kuid kuna ta oli väga jutukas, hakkas ta rääkima: ,,Kui mu noorem vend sündis, sai alles siis mu ema teada, et isa on võlur. Ta ei teinud sellest alguses eriti suurt numbrit. " Eleon võttis pakist järjekordse kummikommi, ,,Alles mõne aja möödudes sai mu ema aru, et ka minul ja Caiusel - ehk mu väikesel vennal - on võluvõimed. Peale seda pakkis mu ema kohe oma asjad ja läks." Oma kurvastuseks märkas Eleon, et pakk on tühi. Ta võttis kohvrist uue paki, ise muheledes. ,,Sellest ajast peale väldin ma temaga kokkupuuteid. Ta ise üritab olla good mommy ja saadab mulle ja Caiusele oma kuradi uue pere juurest asju ja kutsub külla, aga ma saatsin talle ükskord e-mailile kirja kolme sõnaga: "Ma vihkan sind!" ja nüüd ta räägib ainult Caiusega." Eleon muigas.
|
|
|
Post by Alice Isadora Clark on Jan 3, 2010 22:55:49 GMT 2
Teadmata mida öelda Alice vaid noogutas."Mhm" oli kõik mis ta suust välja sai.Neiu ise oma vanemaid ei mäletanud.Nad olid liiga vara oma enesetapu sooritanud, et mällu sööbida.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 23:00:21 GMT 2
Eleonore justkui luges Alice'i mõtteid, aga siiski ta seda ju tegelikult ei teinud. Ta teadis, et Alice vanematega on midagi juhtunud, kuna tüdruk ju mainis lastekodu. ,,Aga... aga sinu vanemad?" julges ta lõpuks küsida.
|
|
|
Post by Alice Isadora Clark on Jan 3, 2010 23:06:58 GMT 2
Oi ei.. virises neiu mõttes kuid hoidis oma näoilme talitsetud ja rahulikuna.Mul oli sündides kaksikõde, oli puhtavereliste perekonnast.Aga pisut enne minu ja mu õe kolmandat sünnipäeva ta hukkus kuna veeres käruga rongiette.Mu vanemad ei elanud seda üle ja sooritasid enesetapu.Pärast seda saadeti mind tädi juurde Londonisse Alice muigas vildakalt kuid rõõmutult.Minu ebaõnn ei jätnud mind maha ning kui olin kümnene sai mu tädi infarkti ja suri.Edasi olen elanud lastekodus kus keegi minuga rääkida ei soovi.Olin selleks liiga veider.Ütle ausalt, kui sa ei teaks et olen nõid, kas sa tahaksid minuga rääkide kui hõljun parajasti kolme meetri kõrgusel õhus või põletan maha lugematuid hooneid.Muidugi kogematta ja enne siia tulekut kuid sellest piisas, et mulle ebapopulaarsus kinnistada." Lõpuks jäi ta vait.Uskumatu oli, et nooruk oli kogu oma viletsa eluloo ühele peaaegu võhivõõrale nõnda kergelt ette kandnud justkui oleks see mingi suvaline keskklassi draamaetendus repliik
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 23:16:55 GMT 2
Lor kuulas kogu juttu, endal silmad pärani ja suu natukene paokil. Kui Alice oli jõudnud viimase sõnani, raputas Eleonore kiirelt pead ja sõnas: ,,Tunnen kaasa." Ja tõepoolest - seda ta mõtleski, kuigi Alice oli võhivõõras; kuigi ta oli teda tundnud mõnikümned minutid, oli siiski kurb, et mõnel lihtsalt selline ebaõnn oli.
|
|
|
Post by Alice Isadora Clark on Jan 3, 2010 23:21:08 GMT 2
"Lausa küüniline kuidas mul kõik viltu veab" muigas Alice ja võttis viimase koogi laualt mis juba peaaegu tühi oli.Selle maitse oli mõrudam ja tüki alla neelanud võttis ta irvitades koogi suult."No näed, ebaõnn saadab mind alati" naeris ta näidates väikest tinaplönni moosis.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 23:24:26 GMT 2
Eleonore vaatas Alicet sõnagi lausumata, kuidas see isegi tinaplönni üle õnnelik oli ja raputas pead, ,,Mõnel lihtsalt on ebaõnn," lausus Eleon uuesti.
|
|
|
Post by Alice Isadora Clark on Jan 3, 2010 23:28:08 GMT 2
Lõpuks taas oma algsesse kivinemisseisundisse langedes jäi Alice Eleoni vanemate üle mõtlema.Oleks mul ka keegi kes minust hoolib, mõtles ta kuid lükkas selle siis tagasi proovides mõelda pisut helgemaid mõtteid - ebaõnnestunud ettevõtmine -
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 23:33:15 GMT 2
,,Tead, ma ütlen ausalt..." alustas Eleon, pistis suhu järjekordse kummikommi ja jätkas siis: ,,Kui mina oleksin sellises olukorras nagu sina, siis... siis ma oleks ka ennast ära tapnud. Ammu juba." Lor naeratas Alicele julgustuseks, kuna temaarvates oli neidis hästi vastu pidanud.
|
|
|
Post by Alice Isadora Clark on Jan 3, 2010 23:37:10 GMT 2
"Ma ei saa väita, et pole proovinud.Alati on keegi vahele seganud.Lõin juba esimesel aastal käega." Alice hääl oli rõõmus samas kui tema mustad silmad iga hetkega aina tühjenesid olles lõpuks vaid kaks põhjatud aukku neiu marmorheledal näol.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 23:42:49 GMT 2
Eleon ohkas ehmunult, kui ta nägi Alice'i tuhmunuid silmi. Neidis tundis ennast süüdi. ,,Vabandust... ma tõesti ei teadnud... või noh.. teadsin... ei tahtnud, et... jah." Eleon vaikis ja vaatas oma valgeid kontssaapaid, teades, et Alice on vist nüüd ta peale kuri.
|
|
|
Post by Alice Isadora Clark on Jan 3, 2010 23:46:14 GMT 2
"Pole midagi" pomises neiu ja pühkis ära silmanurka kogunenud pisarad.Tegelikult tundis Alice isegi kerget vabanemist, kuna ta polnud oma masendavat elulugu varem kellelegi rääkinud.Tal polnud kunagi kedagi kellele seda rääkida.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 23:48:58 GMT 2
Loritta naeratas kergelt. ,,Kommi tahad?" küsis ta siis lahkelt pakki Alice'i poole ulatades. Tegelikult oleks Eleon tahtnud veel paari asja Alicelt küsida, kuid ta ei tahtnud tüdrukut rohkem oma küsimustega koormata, sellepärast teine kord, otsustas ta.
|
|