|
Post by Minho Lee Kin on Jan 2, 2010 18:55:11 GMT 2
Üle pika aja oli lõpuks lõppenud pidev tuisk, mis oli sundinud õpilasi ruumides istuma. Poolkuu oli kõrgel taevas juba, kuigi ei olnud veel õieti õhtugi. Talvele omaselt hämardus aga kiiresti. Lossi poolt suundus omas rütmis tuikuv õpilane järve poole.
Minho kuulas kõrvaklappidest muusikat ning laulis vaikselt kaasa, suundudes järve poole. Ta oli oodanud puhetoast välja saamist nii kaua ning ei kavatsenud nüüd järgmise päevani oodata. Noormees leidis, et kell ei ole veel nii palju, et ta peaks lossis olema, seega ei saanud ta kuidagi enda majale kahju tuua. Läbi lume sumbates jõudis ta lõpuks järve äärde, millel tema õnneks paistis üpris kindel jääkiht peal olevat. Pikemalt mõtlemata astus ta jääle, seda kattis küll paks lumekiht, kuid oli täiesti võimalik natuke mööda jääd libistada.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 2, 2010 22:30:51 GMT 2
Eleonore oli pikka aega järve ääres lumehanges istunud, jääd lihtsalt vaikselt jõllitades ning oma mõtteid mõeldes. Vahest oli see lihtsalt nii vajalik...
Seljas oli tal mustad kitsad teksad, valged tossud ja must põlvedeni ulatuv eest kinninööbitav must mantel. Tema tumepruunid juuksed olid lumeräitsakaid täis ning tema käed olid ära peidetud valgetesse nahkkinnastesse. Eleon tõmbas oma juustest korraks käega läbi ja sulges silmad.
Vaikus oli talle juba nii "kalliks" saanud, et ta järsku võpatades püsti hüppas, kuna kuulis kedagi üsna siin lähedal ümisemas. Hirm oli tal küll naha vahel, kuna ta oli ju siiski üksi, aga ta ei kavatsenud sinna niisama lõdisema jääda ja minema joosta, vaid liikus hääle suunas. Ta jäi keset jääd seisma ning märkas eemal, kui oli pimedusega harjunud, mingit kuju, kes end järvejääl libistada üritas. Eleonore jäi sinna seisma ja jälgis kuju vaikides.
|
|
|
Post by Minho Lee Kin on Jan 2, 2010 22:53:02 GMT 2
Minho andis endast parima, et jääl sujuvalt edasi liikuda, kuid lumi püüdis koguaeg teda takistada. Mõne aja möödudes märkas ta silmanurgast eemal kedagi seismas. Ta võttis kõrvaklapid peast ning kuulatas, kuid kõikjal valitses siiski vaikus.
Seisnud nii vastamisi, lehvitas Minho kujule ning kummardas, teadmata ise ka, miks ta täpselt seda tegi. Selle asemel, et minna lähemalt uurima, kellega tegu, või jätkata segamatult uisutamist, jäi noormees hoopis paigale seisma ning jälgis eemalolijat. Oli piisavalt hämar, et lahterdada eemal seisja tondiks või millekski muuks taoliseks.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 2, 2010 22:57:19 GMT 2
Eleon ei kartnud enam, kui isik ka nagu kivikuju seisis ja teda vaatas. ,,Äkki ta kardab mind?" mõtles Eleonore endale märkamatultki valjult, kuid vaikselt. Ta tegi paar sammu, kuid seisatas uuesti, sest isik oli talle kummardanud. Eleonore irvitas, võttis kogu julguse kokku ja hakkas lõpuks kuju poole kõndima.
|
|
|
Post by Minho Lee Kin on Jan 2, 2010 23:11:15 GMT 2
Minhole ei jäänud irvitus märkamata, see ajas teda naerma, sest talle oli alati nii omane inimesi naerma ajada. Kohe mõistis ta ka, miks ta oli kummardanud. Ta sammus samuti kuju poole, tundes lõpuks ära ravenclawi õpilase.
"Õhtust. Poleks arvanud, et keegi veel läbi sellise lume siia üritab tulla." lausus ta lõpuks sõbralikult. "Mõnus ilm väljas eks?"
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 2, 2010 23:20:19 GMT 2
Eleonore ainult muigas. ,,Mõnus ilm tõesti," nõustus Eleon ja tõstis oma käe üles. Nahkkinnas täitus kohe valgete lumehelvestega ja tüdruk ütles siis: ,,Ma pidasin sind tondiks tegelikult alguses."
|
|
|
Post by Minho Lee Kin on Jan 2, 2010 23:27:48 GMT 2
Minho naeris, kuuldes neidist."Ma arvasin täpselt samamoodi." vastas noormees sõbralikult. Ta lükkas silmadele tikkuva musta soni ära ning tõmbas mantli hõlmu natuke koomale. "Ma ei ole tont, hoopis Minho Lee Kin või lihtsalt Minho siis. Gryffindorist." ta ei teadnud, kas oleks pidanud maja ütlema või mitte, sest ta kaelas olev sall pidi selle niisamagi selgeks tegema ja ilmselgelt oli neidis teda vähemalt suures saalis märganud. Gryffindorlasele endale oli ravenclawlane just sealt tuttav.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 2, 2010 23:59:10 GMT 2
Loritta naeratas, ,,Või gryffindorlane... jah, seda ma teadsin juba tegelikult isegi," puterdas neidis kuidagiviisi ja tõmbas tossuninaga paar jutti lumele. ,,Ma olen Eleonore Loritta. Võin perekonnanime ka öelda, kui see sulle midagi ütlema peaks - Battenberg... kutsu mind Eleoniks... või kuidas tahad." Elen viis pilgu Minhole.
|
|
|
Post by Minho Lee Kin on Jan 3, 2010 0:08:15 GMT 2
"Imelik oleks olnud, kui poleks teadnud." vihjas Minho sallile. "Eleon peaks hästi meelde jääma.Meeldiv tutvuda" neidise nimi oli tõesti pikavõitu ja Minhol ei olnud mingit mälu nimede peale. Ta tänas õnne, et tema nimi oli lühike ja kergesti meeldejääv.
"Tulid ka jääd proovima või millegi muu pärast?" Minho võttis lund ning surus selle kokku lumepalliks. Pikemalt mõtlemata viskas ta palli kaugele eemale, kuid see lagunes enne koost. Lumememme tegemisest ei oleks ilma väikse võlukunstita midagi välja tulnud. Ta pöördus tagasi Eleoni poole "Või ma segasin? Ma juhtun vahest endale märkamatult ümisema või siis hoopis laulma." selgitas noormees, osutades kõrvaklappidele, mis rippusid üle salliääre.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 0:25:15 GMT 2
Eleon kehitas õlgu. ,,Ei, ei seganud. Mul nagunii midagi targemat teha ei olnud, passisin siin niisama ja mõtlesin." Eleonore naeratas õrnalt. ,,Su laulmine, muide, tähelepanu ärataski," selgitas tüdruk veel.
|
|
|
Post by Minho Lee Kin on Jan 3, 2010 0:37:09 GMT 2
"Ahsoo. Oleks soojem, oleksin ka kitarri kaasa võtnud. Vot siis oleks alles tähelepanu äratanud ehk." lausus noormees lõbusalt. "Kahjuks pean aga tõdema, et siia tulles ma ei märganud sind" lausus ta käsi kokku lüües. Ta oli kindel, et tütarlaps pidi enne teda juba järve ääres olema.
Minho imestas, et kui paljud Sigatüükas olid ning kui vähestega ta üldse tuttav on. Siin ei olnud mingit põhjust üllatuda, kui oled kellegiga samas klassis, kuid pole kordagi sõnagi vahetanud.
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 0:49:19 GMT 2
Eleonore turtsatas: ,,Kas sa mängid kitarri?!", ei suutnud ta oma imestust varjata ning viis uuesti pilgu Minhole. ,,Ma mängin klaverit muidu." Ühe kinda käest võttes tõmbas ta peopesaga üle juuste ja raputas neid, kuna ta pea oli juba suhteliselt märg.
|
|
|
Post by Minho Lee Kin on Jan 3, 2010 0:56:48 GMT 2
Minho ei saanud aru, miks fakt, et ta mängib kitarri tüdrukule nii üllatav oli. "Mängin ja natuke ka klaverit, kuid ilmselt oled sa minust palju parem." Noormees lõi jalaga lund õhku."Koolis on märksa parem kitarri harjutada, klaverit on raske leida." ta ütles meelega raske, sest ta teadis, et see ei ole võimatu. "Õppimise kõrval ei jää aga palju aega."
|
|
|
Post by Eleonore L. Battenberg on Jan 3, 2010 1:16:21 GMT 2
Neiu turtsatas ainult. ,,Ehh, ära ole kindel selles..." vastas Eleon õlgu kehitades ning tammus jalalt-jalale. Ta tegi paar tõtakat tantsusammu vasakule, siis paremale tagasi ning hüppas siis lambist ühe koha peal. ,,Mitmendas klassis sa käid?" küsis ta siis Minholt paigale jäädes.
|
|
|
Post by Minho Lee Kin on Jan 3, 2010 11:46:03 GMT 2
"Külm?" küsis noormees, jälgides, kuidas tüdruk üritas vist mingit tantsu. Kuuldes aga küsimust, vastas noormees pikemalt mõtlemata. "Kuuendas. Pärast seda 1 aasta veel." Minho sai isegi aru, et ta räägib endast mitu aastat nooremaga, kuid küsis sellegipoolest "Ja sa?" ta oleks isegi tahtnud juba hetkeks pakkuda klassi, kuid sai õigel ajal pidama.
|
|